TREENINGUD

Treeningud toimuvad Tallinnas iga
teisipäev (20:00-21:30),
neljapäev (20:00-21:30) ja
pühapäev (19:00-21:00)
Sparta spordiklubi ruumides.
Esimene kord Spartas tasuta!

Indrek Järv
Bujinkan Shihan, 11. dan
info@bujinkan.ee
Telefon: +372 52 86 609

Kui on küsimusi, kontakteeru julgelt!
  
Indrek, Duncn, Raul

Keiko no Kokoro

Inimesed alustavad dojo võitluskunsti harrastamist erinevatel põhjusel.

 

Mõni teeb seda teatud staatuse saavutamiseks, teised füüsilise, vaimse ja hingelise enesearengu nimel. Hoolimata dojo (tõlge on kas treeningu koht või ka võitluskunsti koolkond) harrastamise põhjustest tuleb oma valitud võitluskunsti harrastamiseks täielikult selle filosoofiale või tingimustele pühenduda. Dojo ei tähenda demokraatiat ning teie (algajana) ei otsusta, mida te teete või ei tee või milles soovite osaleda ja milles mitte. Kui teil on aga mõni meditsiiniline takistus, siis see on minu meelest mõistetav erand. Samas, need, kes soovivad võitluskunstidega tegeleda, peavad harjutama enesedistsipliini ning mõistma, et vahel võib see olla ebamugav; samuti võib esimestel kordadel esile kerkida probleeme leppimatuse ja vastupidavusega, kui tegelda dojo kultuuriga. See võib paljudele karm tunduda. Kuid ma kannustan teid mõistma, et võitluskunstid on sõjakunst. See ei ole lihtsalt nautlemise ega oma ihade rahuldamise vahend. Võitluskunstid on elustiil. Kord heitis Soke mind järjekordselt põrandale ja lausus: „Bujinkan’i eest pole pääsu!”

 
Kui inimene alustab võitluskunsti liiga suure egoga, püüdes säilitada oma kuvandit või veendumusi, mille kohaselt peaks kõik olema tema jaoks valmis tehtud, siis läheb tal raskeks. Paljud tänapäeva inimesed alustavad harrastamist tarbijamentaliteediga. See tähendab, et nad usuvad, et õpetaja on teenusepakkuja ning kuna nemad on raha maksnud, peab õpetaja neile andma, mida nad tahavad, ja vastama kõigile küsimustele. Mina ajab see naerma. Kahjuks on meie ühiskond selline ja mõnel juhul tekitab see niinimetatud McDojosid, kes teenivad seda mentaliteeti vaid äri nimel.

 
Klassikalisi võitluskunste õppides tuleb suhtuda dojo ’sse avatud meele ja südamega. Enamik inimesi, kes dojo harrastamist alustavad, ei mõista täpselt, millega nad on end sidunud, ega tea, mida oodata. Seega aitab vaid aeg õpilasel pikkamisi võitluskunstide vaimu tundma õppida, kui see on nende saatus. Ainult siis, kui inimese perspektiiv on tasakaalus ning ta on seesmisele ja välimisele muutusele avatud, naudib ta treeningut ning areneb selle abil.

 
Takamatsu Osensei ütles Hatsumi Sokele, et „maailmas on palju inimesi, kes pole budoka’d”. Ma arvan, et sellest arusaamine on väga tähtis.

 
Uke’dena (treeningus osapool, kelle abil (või kellega koostöös) õpitakse tehnikaid) peame mõistma treeningukombeid, mida Jaapanis õpetatakse. Et hinnata või mõista peensusi ja oskusi, peame lahti laskma oma eelarvamustest võitluskunstide kohta. Peame iseend kõrvale heitma ja tühja käsnana kogu tõe sisse imama. See on aga paras pähkel!

 
Uke rollist arusaamine on suur samm, et tõeliselt mõista budo arvukaid sõnumeid ja saladusi. Enda arendamiseks peab inimene põhjalikult harjutama tühjusesse sisenemist ja seal ründamist, jättes iseennast mängust välja. See on Mu tunnetusega liikumine ja seda saab tõlgendada Mu Taijutsu’na, millel on fudoushin’i süda.

 
Uke eesmärk on lasta endal kogeda valu, ebamugavust ja kontrolli loovutamist. Esmane rünnak põhineb kontrollil, mille loovutamist peab aga tunnetama. Kui inimesel on ego terve, suudab ta lasta oma partneril/õpetajal end õpetada.

 
Just selles asi seisnebki – võimes õppetunde vastu võtta!

 
15 dan’i saavad Sokelt valusaid sõrmeotsa õppetunde näole ja kehale. On tõeline au õppida Sokelt! Seda tuleb aktsepteerida, kui valus see ka poleks! See on suurim õppetund, mis annab õppurile võimaluse mõista oma psüühikat ja toimetulekumehhanisme.

 
Soke kasutab 15 dan’i, et selgitada ja anda edasi neid valusaid kogemusi. Paljud püüavad aga oma kätega tema käsi eemale lükata. Soke vajutab siis ainult tugevamalt. Kellelegi ei meeldi valu, kuid see kogemus õpetab palju, ja kui te mõistate neid õppetunde, siis te alistate iseenda ning suudate Soket usaldada. Inimesed pole veel ilmselgelt mõistnud, et mida rohkem vastu panna, seda hullemaks läheb.

 
Sensei laseb teil tunnetada inimese haprust, täielikku kontrolli kaotust ja abitust. On oluline neid tundmusi kogeda, et säilitada alandlik ja kaastundlik süda. Eriti tähtis on see jugodan’i jaoks. Selle kogemine õpetab suuresti ka usaldust. Ma ei peatu pikemalt oma paljudel kogemustel Sokega, kuid ta on seda oma tundides mitmel korral maininud.

 
Kui inimene püüab põgeneda või Soke valulikele õppetundidele vastu hakata, on see ilmselge märk, et inimene pole õppetundideks valmis, ei usalda, ei mõista ega tahagi õppida.

 
Budo seisneb enda kui inimese hapruse mõistmises, millega kaasneb suurem lugupidamine teiste vastu. Samas, paljud tänapäeva inimesed elavad mugavustsoonis ja nad ei ole kogenud valu ega ebamugavust. Öeldakse, et inimesed muutuvad üha nõrgemaks. Dojo’s saab õppida sisemist ja välimist distsipliini ohutus keskkonnas. Õpetajad, kellel on süda õigel kohal, annavad tunde selleks, et aidata õpilastel areneda ning toime tulla elu ja selle katsumustega väljaspool dojo ’t.

 
Võime budo-treeningut tõlgendada kui „õelaks olemist selleks, et olla lahke”. Kõrvaltvaatajale võivad võitluskunstid tunduda ajuvaba jõu ja valutaluvuse treenimisena. Need sõnad pärinevad neilt, kes pole kunagi treeninud. Soke on öelnud, et inimesed võivad teid pidada kalgiks või muuks taoliseks, kuid on tähtis säilitada oma jalgealune teadmises, et see on õige budo tee.

 
Budo õpetab elama. Nagu me kõik teame, ei ole elu alati õiglane või sujuv, nauditav, valutu ega muretu. Budo tuletab meile selle tarkuse meelde. See karastab meid paremini toime tulema, et peaksime lõpuni vastu nii õnnelikult, kui suudame.

 
Kui vaatame dojo kun’i ( dojo koodeks), näeme, et selles on viis ettekirjutust, mis on vajalikud elu elamiseks, mitte ainult budo-treeninguks.

 
Budo ja elu on üks ja seesama.

 
Selleks, et saada füüsilisi, vaimseid ja hingelisi õppetunde, tuleb usaldada. Usaldades kaob hirm. Hirm on põhiemotsioon, mis takistab enamikul võitluskunstnikel kõigis valdkondades areneda.

 
Usaldamine on esimene faas. Tugeva kihon’i-treeninguga arendab inimene oskusi ja kindlustunnet ning võimet end kontrollida. Sellega kaasneb täielik enese usaldamine. Selles etapis arenevad ka õpilase suhted dojo õpetaja ja kaasõppuritega ning tekib nende vastu usaldus. Koos kasvatatakse enesekindlust ja usaldust üksteise võimete suhtes. Kui see jõuab tervesse faasi, muutub dojo harrastamine äärmiselt virgutavaks ja hingestatuks.

 
Nagu näete, on Ten Chi Jin ehk põhitreening ja liigutuste kordamine tähtis, et oma keha, vaimu ning hinge kontrollida.

 
Uke’ks olemine tähendab õppida, kuidas ilma vastu võitlemata ellu jääda. See on õppetund, kuidas mittevõitlemine ja asjadel omasoodu kulgeda laskmine inimest elus hoiavad. Kui treenida lihtsalt selleks, et vastu võidelda, on treening asjatu, sest see ei arenda võimet aktsepteerida ega end tagasi hoida, kui olukord seda nõuab.

 
Vastu võideldes püüate ju kontrolli säilitada. Uke’ks olemine ja vastuvõtmine on vajalik, mõistmaks, et on olukordi, kus vastuvõitlemine võib tuua kaasa teie või perekonnaliikme surma või olukorra halvenemise.

 
Uke kaudu õpib, kuidas ellu jääda, kui vastu võidelda ei saa. Ukemi seisneb ellujäämises ja on mõnes mõttes kyojutsu. See tähendab võitlust ellujäämise nimel ilma tegelikult võitlemata.

 
Takamatsu Osensei ütles kord Sokele, et tema arusaam budo ’st muutub paremaks käsikäes ukemi edenemisega. See kunst seisneb ellujäämises nagu ka ukemi’ks ja uke’ks olemine.

 
On võitluskunste, mis õpetavad ainult tiigriks olemist. Need keskenduvad vaid sellele, kuidas vastu võidelda. Kui seisate silmitsi kümmekonna inimesega, kellest mõnel on relvad, kas võitlete siis vastu nagu filmis? Loomulikult on olukordi, kus muud võimalust pole, kuid kui teil just hullupööra ei vea, ei pruugi te ellu jääda.

 
Siin peamegi mõistma võitlemise ja ellujäämise erinevust. Sellest tuleneb ka erinevus Ninjutsu ja teiste budo’de vahel. Ninjutsu on holistiline õpetus enese alalhoiust, mis seisneb arusaamas, et inimese eksistents on habras. Selle õppetunni saab ka uke’na.

 
Ninjutsu hõlmab meetodeid, kuidas peituda, joosta, hüpata, ronida, tähelepanu kõrvale juhtida, veereda ja kukkuda selleks, et ellu jääda. Need meetodid aitavad võimalikult oskuslikult ja kiiresti ohuolukorrast välja tulla. Säärased tehnikad on välja mõelnud inimesed, kes olid peaaegu alati arvulises vähemuses. Need on õppetunnid, mida tasub tõsiselt võtta.

 
Kunagi kuulsin üht välismaa shihan’i ütlemas, et tema meelest on Santo Tonko no Kata (http://www.youtube.com/watch?v=LAz2ac7gRgg) ajaraiskamine. Mina oskan selle kohta öelda vaid seda, et auaste ei näita veel tõelist budo taset. Vaata välist vormi ja otsi selle tagant saladusi või õppetunde. Nimetan neist mõned lihtsamad:

 

  • Mehi, naisi ja lapsi röövitakse iga päev eri põhjustel; nad viiakse kodust ära, vägistatakse ning mõrvatakse.
  • Kolm korda astumine on kõigest formaalne viis, mille kaudu õppida kehahoidu ja säilitada tasakaalu.
  • Asjade loopimine on väga loomulik enesekaitsemeetod nii inimeste kui ka ahvide seas.
  • Peitupugemine on instinktiivne enesekaitsemeetod inim- ja loomariigis.

 
Sealt alates saab õpilane jälgida röövimisi ja seda, mida inimesed teevad, kui nad ära viiakse. Tihti tekib inimestel köieveo mentaliteet, kui neid füüsiliselt minema viiakse. Nad kasutavad oma vaba kätt, et haarata millestki kinni, oma asend säilitada või sirutada millegi poole, mida saab enesekaitseks kasutada. Seega on meil loomulikud rakendused, mis põhinevad Hachimonji no kamae’l! Kui kamae’d mõistuseta tõlgendada, tundub see kasutu ajakuluna 😉

 
Need lihtsad näited tõestavad, et kõik kata ’d Bujinkan’is on ehtsad ning neile leiduvad rakendused päriselus, kui õige meele, südame ja treeningu kaudu vaadata. Seetõttu mind ajabki naerarma, kui inimesed, isegi need, kes Bujinkan’i harrastavad, ütlevad, et Bujinkan’i treening pole eluline ja seda ei saa tänapäeva ühiskonnas rakendada. Ma ei hooli inimestest, kes ei näe ilmselgelt praktilisust ega loomulikkust, mida leidub kõigis waza’des. See näitab, et inimesed lihtsalt kujutavad ette, millised võitluskunstid olema peaks, selle asemel et võtta aega ja avada oma meeled ning avastada, et 2000 aasta vanune tehnika, mida on pärandatud vere, higi ja pisaratega, võib neile tegelikult midagi väärtuslikku õpetada.

 
Lisaks püüavad inimesed waza’t tihti kohandada või parandada, enne kui nad on neid piisavalt kaua harrastanud või õppinud, et näha ja mõista nende tehnikate sügavust ning mõtestatust. Inimesed on liialt kinni välistes vormides ja näevad asju vaid pealiskaudselt. See on võitluskunstide madalaim treeningu aste. Osa inimesi on koguni öelnud, et nad ei harrasta mõõgaga kata ’t nii, nagu kirjas on, vaid püüavad seda tehnikat parandada. Esiteks, inimesed, kes on need waza ’d kirja pannud, kasutasid neid tõenäoliselt ka ellujäämiseks. Kata’le on sõna otseses mõttes verega alla kirjutatud. Tundub uskumatu, et juhendajatel, kes pole iial lahingus mõõgaga võidelnud ega teise mõõgameistriga kahevõitlust pidanud, jätkub jultumust tehnikat parandada. Minu meelest tuleks nendel inimestel oma egoga tegelda.

 
Treening tähendab oma harjumustest vabaks murdmist ja oma nõrkade kohtade üles leidmist. Nende saavutamisel on abiks kirjutamine ja enese väljendamine. See kõik nõuab aga julgust. Oma mõtete väljarääkimine võib harmooniat häirida, kuid selle põhjustab pigem vastuvõtja suutmatus aktsepteerida, mitte niivõrd nõustuda. Minu jaoks seisneb treening arusaamises, kus ma parajasti olen. Sealt saab vabalt edasi liikuda ja elada nii, nagu keskkond ette kirjutab. Kui kuulame vanemaid, siis õpime, et mõttetera „Mis tuleb, see tuleb” on väga tähtis. See tähendab lubada maailmal olla selline, nagu see on, aktsepteerida kõike sellisena, nagu see on – teisisõnu mine vooluga kaasa just nagu voolav vesi ja hõljuvad pilved.

 
Vesi ja pilved on loomulikult igavesti vabad olnud. Loodusest on palju õppida.

 
Shizen Gyoun Ryu Sui.
Duncan

 
Viide originaal artiklile: https://www.facebook.com/notes/duncan-stewart/keiko-no-kokoro/10151856247961990

 
Käesolev artikel on tõlgitud Duncan Stewart’i kirjalikul loal ning selle eesti keelse tõlke kasutamine ilma Bujinkan Estonia Tallinn Dojo kirjaliku loata on keelatud!

Indrek, Duncan, Raul

Indrek, Duncan, Raul: pilt tehtud peale trenni Jaapanis


Apr 05, 2014 | Category: Artiklid, Bujinkan | Comments: none